Tarbi õige ülespanek: rigging võrkkiigega telkimiseks

Hea tarbi saab kiiresti ostetud. Panna see üles nii, et see hoiaks püsivihma ja külgtuulega tõesti kuivana – see on päris töö.

Enamik öid, mis nihu lähevad, ei kuku läbi materjali pärast. Need kukuvad läbi lõdva harjaköie, liiga lameda pingutusnurga või tarbi pärast, mis on kakskümmend sentimeetrit liiga kõrgel. Hea rigging ei maksa midagi peale paari minuti ja veidi rutiini – ja see otsustab, kas ärkad hommikul kuivana.

See juhend ei räägi sellest, millise tarbi sa ostma peaksid, vaid sellest, mida sellega teed, kui seisad kahe puu vahel ja hakkab tibutama.

Läbiv või jagatud harjaköis?

See on esimene ja kõige olulisem otsus ning see määrab ülejäänud ülespaneku.

Läbiv harjaköis (continuous ridgeline) on üksainus köis, mis pingutatakse puust puuni. Tarp ripub selle küljes kahe liuguva sõlme või riistvaraga ja seda saab köiel edasi-tagasi lükata.

• Poolt: saad köie esmalt pingule tõmmata ja tarbi sellele peale vedada – vihmaga paned niiviisi kõik täiesti kuivas üles. Tarbi saab hiljem keskele sättida. Ja sul on pea kohal köis, mille külge saab riputada pealambi, sokid ja käteräti.
• Vastu: läbiv köis vajub alati natuke läbi, füüsikaliselt pole see välditav. Vajad veidi rohkem köit ja veidi rohkem harjutamist.

Jagatud riputus (split ridgeline) koosneb kahest eraldi köiest, kumbki tarbi nurgast puuni.

• Poolt: hari jääb korralikult pingule, sest midagi ei vaju. Kergem, vähem materjali, hea ilmaga kiiremini üles pandud.
• Vastu: ei saa lükata, ei saa kuivalt üles panna, pole köit asjade riputamiseks.

Soovitus: kui alles alustad või oled sageli halva ilmaga väljas, võta läbiv riputus. Kes liigub kiiresti ja kergelt ning arvestab ilusa ilmaga, sellele sobib paremini jagatud variant. Paljudel on lõpuks kapis mõlemad ja nad otsustavad ilmateate järgi.

Harjaköie õige pingutamine

Siin otsustavad kõik kolm asja: kõrgus, pinge ja tsentreerimine.

Kõrgus. Tarbi harjaköis käib umbes 20 kuni 30 sentimeetrit sinu võrkkiige ridgeline’ist kõrgemale. Liiga kõrgel – ja vihm tuleb küljelt sisse. Liiga madalal – ja sa lööd end sisse istudes vastu seda ning kondensvee korral tilgub tarp sulle näkku.

Pinge. Köis peab olema pingul, mitte „läheb küll“. Rusikareegel: kui vajutad seda keskelt sõrmega alla ja see annab järele rohkem kui kaks-kolm sentimeetrit, on see liiga lõdva. Lõtv harjaköis kogub vett, ja tarp, milles on veemull, on kiireim tee märja ööni.

Tsentreerimine. Tarp peab olema keskel võrkkiige kohal, mitte puude vahel keskel. See ei ole sama asi, kui puud on erineva jämedusega või maastik on kaldu.

Fikseerimiseks: prusiksõlmed töötavad, ei maksa midagi ja peavad. Aga märjana tõmbuvad need kinni ning külmade või kinnastega sõrmedega on nendega tüütu. Titaanist riistvara nagu Dutch Titanium Wasp lahendab just selle probleemi: kasutatav ühe käega, ka siis, kui sõrmed enam midagi ei tunne. Suvel on see mugavus. Novembris on see vahe kahe ja kümne minuti vahel.

Tõmbenöörid: alahinnatud osa

Harja üle arutatakse palju, nurkadega lohistakse. Ometi otsustavad just tõmbenöörid, kas su tarp seisab tuules või laperdab.

• Nurk: eesmärk on umbes 45 kraadi maapinna suhtes. Tunduvalt laugemalt – ja nöör tõmbab tarbi külje peale, selle asemel et seda pingutada. Tunduvalt järsemalt – ja pind püüab liiga palju tuult.
• Pikkus: kaks meetrit nurga kohta on hea standard. Kõik lühem sunnib sind vaia panema täpselt sinna, kus kivi on.
• Nähtavus: helkurriga tõmbenöörid ei ole mänguasi. Üle nähtamatu nööri komistab inimene täpselt ühe korra – ja tõmbab seejuures enamasti vaia välja.
• Pingutusseade: väike riistvara nagu Hookworm või Ringworm asendab sõlmi. Nii pingutad öösel järele, ilma et peaksid enne pealampi otsima.

Ja: pinguta järele. Silnailon venib märjaks saades, mõne tarbi puhul mitu sentimeetrit. Kes enne magama minekut veel kolmkümmend sekundit investeerib, sellel on hommikul pingulisem katus.

Kolm ülespanekut, mida peaksid oskama

A-Frame. Standard: tarp sümmeetriliselt üle harjaköie, kõik neli nurka 45 kraadi all välja tõmmatud. Töötab peaaegu alati, on kiire, kaitseb hästi. Sellega katad suurema osa kõigist öödest.

Porch Mode. Üks külg tõstetakse keppidega üles, teine jääb alla. Saad avatud, katusega eesala süüa tegemiseks ja istumiseks. Ideaalne kuivadeks, tuulevaikseteks õhtuteks – ja kohe halb, kui tuul pöörab.

Storm Mode. Harjaköis nii madalal kui võimalik, tarp tõmmatud peaaegu maani, ilmapoolne külg täiesti suletud, tõmbenöörid lühikesed ja pingul. Kaotad kogu mugavuse ja võidad öö, mil midagi ei juhtu. See on ülespanek, mida peaks olema kord kuivas harjutanud – mitte esimest korda kell 23 tormis.

Viis kõige sagedasemat viga

1. Tarp liiga kõrgel. Näeb õhuline välja, laseb vihma sisse. Pigem madalamale, kui arvad.
2. Harjaköis liiga lõtv. Kogub vett ja kannab iga liigutuse tarbile üle.
3. Pingutus liiga lame. Kõige sagedasem põhjus laperdavatele nurkadele.
4. Tilgastopperid puuduvad. Vesi jookseb mööda riputust võrkkiige sisse. Lühike nööritükk, lõdvalt ümber riputuse sõlmitud, lahendab selle alla ühe grammiga.
5. Puud kontrollimata. Surnud puit sinu kohal on selle juhendi ainus asi, mis on tõeliselt ohtlik. Vaata alati üles, enne kui midagi pingutad.

Milline tarp millise kasutuse jaoks?

Lühidalt, sest tegelikult ei ole siin juttu sellest:

• Minifly – minimaalne, suveks ja grammiloendajatele. Vähe varu.
• Thunderfly – ustega universaal. Kolmeks aastaajaks kõige mõistlikum valik.
• Superfly – suur pind, palju kaitset, sobib talveks ja püsivihmaks.
• Mountainfly – kui läheb karmiks ja vajad ruumi varustusele.

Tarp Sleeve on muide kõige alahinnatum tarvik üldse: sellega rullid tarbi vihmas kokku ja lahti, ilma et ülejäänu märjaks saaks.

Mis lõpuks loeb

Rigging on käsitöö, mitte teadmine. Sa ei õpi seda siit lugedes, vaid tehes oma ülespaneku kolm korda aias, kuni see istub – ja siis ühe korra pimedas. Pärast seda võtab see neli minutit ja sa ei mõtle sellele enam.

Kui alles alustad: läbiv harjaköis, A-Frame, 45 kraadi, pingul, piisavalt madalal. Sellega saad läbi peaaegu iga öö Kesk-Euroopas.